Iseendale

Mõned päevad tagasi leidsin oma kooliasjade seast ühe teksti, mis ma olin kunagi kirjutanud. Teksti idee on saadud M. Aureliuse raamatust "Iseendale". 

Mõtlesin, et kirjutan mõed read sellest tekstist, mis mulle üle pika aja mõtlemistainet tõid.  

***

"Inimene ei pööra vabatahtlikult selga tõele, mõõdukusele, õiglusele ja headusele, vaid mingi jõu sunnil; mida selgemini sa seda mõistad, seda leebemalt suhtud inimestesse." - Marcus Aurelius. 

/--/

/.../Võimalus naerda teeb iga päeva päikselisemaks, enesetunde rõõmsamaks ja soojemaks. Võimalus nutta on võimalus endast välja viia kogu kurbus ja nukrus, et taas rõõmsamaks ja särasilmseks muutuda /.../Võimalus unistada on võimalus luua enese jaoks eesmärke ja suurendada tahtejõudu/.../Väärtused annavad võimaluse elada rõõmsat ja täisväärtuslikku elu/.../Inimese käitumine on nagu kuuvarjutus. Mõnikord on see ilus..kuid muutub nii kiiresti et ei märkagi seda/.../ Kas olla labane ja leppida sellega, et inimesed ei oska olla viisakad? Või olla ise viisakas ja tunda neid emotsioone kui sa vaatad teise inimese poole ja näed ta silmades tänu ja austust(ka siis kui t aseda varjata proovib)?/.../

Kristi  :)