Mõistmatu värk

Aljoo!

Niisiis nüüd on kevadvaheaeg siis ametlikult juba alanud.. kuigi ilma järgi otsustades võiks seda nimetada isegi jõuluvaheajaks. See lumi ei kavatsegi vist kunagi ära sulada. Õudne.

üleeile käisime Marisega pildistamas. Midagi head ei saaanud kahjuks ja seepärast pole ka pilte täna. :/

Viimased päevad olen uurimustööd teinud, mis on vaja esimeseks aprilliks valmis saada. Enne tänast lõunat olin ma täiesti kindel, et ma ei saa seda tööd kunagi valmis, aga siiiiiis läksin gmail'i ja avastasin, et üks inimene on mulle kirjutanud ja oli mind meeeldldi nõus välja aitama. SEE ON SIIANI ÜKS PARIMAID UUDISEID MIS MA SAANUD OLEN. Võrreldes mõne teise uudisega. :)

Mõned tunnid tagasi ma hakkasin järsku mõtlema selle üle, et kuidas saavad meile nii lähedased inimesed, kes on olnud sinu kõrval kõiges, näinud sind sinu kõige õnnelikumas ja kõige kurvemas olekus järsku nii kaugeks muutuda. Kuidas muutub inimeste sõprus kui nad pole natuke aega omavahel suhelnud. Mõnikord teeb üksi olemine inimesele head, aga mitte juhul kui pärast seda sõprust enam polegi. ja kuidas saavad inimesed muutuda niii positiivsest ja sõbralikust järsku nii külmaks, tundetuks ja negatiivseks. See on kurb. aga kui elu peab selline olema, las ta siis olla selline. Ühesõnaga kui inimene peab su elus olema, siis ta leiab selleks põhjuse ja pingutab. Aga kui ta ei kuulu su ellu, siis ta ka ei pinguta selle nimel, et su ellu jääda vaid lahkub.  

OMFG, mida ma just tumblr'ist lugesin - see on vägavägaväga kriiiipi. Lugege ise SIIIIIIT

Seekord siis selline ;)

Kristi..